Jõulureis

Alustuseks soovime teile kõigile ilusaid jõulupühi ja head vana-aastalõppu siit soojast ja päikselisest Lääne-Austraaliast! Üle mitme kuu on ka meil nüüd minipuhkus, lausa 4 vaba päeva. Õnneks läks ilm enne jõule väga ilusaks ja suviseks, mitu päeva on taevas pilvitu olnud, päike särab ja kraade on natuke alla 30. Austraallased peavad jõule 25ndal, mitte 24ndal nagu meie Eestis ja vist ka mujal Euroopas. Tänu sellele oli meil veel 24 detsember tööpäev, aga lühem, kella 1ni. Peale seda olid ülemused töö juures meile grillimise korraldanud - külmad õlled peale kuuma tööpäeva tegid kõigil tuju heaks :) Samuti grillisid nad meile vorste ja muud näksi ja kusjuures, mulle oli spetsiaalselt taimsed vorstid ostetud. Keegi pidi seda väga hästi mäletama, et ma liha ei söö, sest ma ei olnud seda kaua aega kellelegi öelnud. Ja arvatavasti tundub see austraallastele väga imelik, kuna siin on ikka kombeks koguaeg liha süüa ja grillida. Igatahes oli väga tore grillimine töökaaslastega ja ülemuse vend (meie supervisor) kutsus mind ja Vahurit korra eemale ja andis meile salaja koti, kus oli sees erinevaid shokolaade :)
Austraallased peavad jõule tavaliselt suvitades, reisides ja grillides. Tihti minnakse perede ja sõpradega suvemajakestesse või rannaäärsetesse karavanparkidesse, pannakse telgid üles ja veedetaksegi niimoodi mitu päeva, juues õlut, grillides ja rannapuhkust nautides. Umbes nagu meie jaanipäev.

Jõululaupäeva õhtul ei hakanud me enam kuhugi sõitma, vaid puhkasime end välja ja 25nda detsembri hommikul viskasime tekid ja muu kraami autosse ja asusime teele. Esimeseks sihtkohaks valisime väikse mereäärse puhkuselinnakese Busselton’i, kus me millegipärast ei olnud enne käinud. See asus meist umbes 140 km kaugusel. See linn oli väga ilus ja jättis mõnusa puhkusekuurordi mulje, samuti oli seal hästi-hästi ilus rand, lumivalge liiva ja helesinise veega. Linna tegi veel huvitavaks 1,8 km pikkune muul, mille lõppu me ka jalutasime. Enamus päeva veetsime rannas lebotades ja ma läksin isegi ujuma. Kõige kiftim seik juhtus täiesti ootamatult, istusime rannarätikutel, rääkisime juttu ja järsku nägime vees uime. Umbes paar sekundit ei olnud ma kindel, kas tegu on haiga või delfiiniga, kuid väga kiiresti saime aru, et tegu on kolme delfiiniga. Nad olid nii armsad, kaks tükki suuremad ja nende keskel väiksem, ujusid kõik koos sünkroonis eemale, tulles tihti vee peale. See oli meie jaoks küll jõuluime, et niimoodi rannas olles lihtsalt delfiine nägime :) Nad olid ainult umbes 25-30 meetri kaugusel rannast. Õhtul sõitsime veinisõprade paradiisi Margaret River’isse, kus me tegelikult juba mitu korda käinud oleme.
Järgmisel hommikul ehk 26ndal võtsime suuna Windy Harbor’i poole. See on armas suvitus-kaluriküla. Vaatasime natuke aega ringi ja ega seal muud palju teha ei olnudki. Ülemus tegelikult mainis eelmisel nädalal tööl, et tal on seal suvemaja, kuhu ta ka perega jõuludel läheb ja kutsus meidki külla, kuid me otsustasime mitte minna, kuna oleme harjunud, et jõulud veedetakse perega ja me ei tahtnud neid segada. Olime teistelt kuulnud, et seal lähedal asub üks mägi, mille otsa saab jalutada ja võtsimegi suuna sinnapoole. Mäe nimeks on Mount Chudalup. Jalutuskäik ülesmäge oli 1,5 km ja võttis ikka võhmale, kuna päike paistis lagipähe. Tegu ei olnud küll ilusaima mäega, vaid see oli pigem nagu suur-suur kivi või kalju. Ülevalt oli aga ilus vaade igas suunas, ühel pool sinine meri, teisel pool mets. Igatahes oli tore jälle midagi uut meile tuttavas kandis avastada :)
Peale seda läksime lähedalasuvasse Salmon Beach’i (lõheranda), kuid seal oli nii tuuline, et me ei tahtnud sinna kauaks jääda.
Viimane sihtkoht oli meil Yeagarup Dunes - tegu oli megasuurte liivaluidetega, mis olid kümne kilomeetri pikkused. See oli nii imelik vaatepilt, sest nii kaugele, kui silm ulatus, nägime ainult lumivalget liiva. Me jalutasime ainult natuke aega seal liivas, kuid enamus sõidavad seal neliveo autodega mitmeid kilomeetreid. Kahju, et meil ei ole sellist suurt autot, see oleks palju põnevam olnud. Kuid me jäime väga rahule ka niisama liivaväljal jalutades. Kahjuks piltidega ei ole võimalik seda kõike edasi anda. Õnnetusehunnik nagu ma olen, läks mul liivas püherdades liivatera silma ja ma ei saanud seda ära :D Õnneks olime otsustanud sealt nagunii koju sõita, kuna autos ei ole eriti mugav magada ja tahtsime koju pesema minna. Õnneks sain lõpuks google abiga liivatera silmast kätte, enne mõtlesin, et pean minema arsti juurde seda eemaldama, nagu juhtus mul 2 aastat tagasi Austraalias. Internetis oli aga hea nipp ja liivatera tuli silmast ära :)
Nüüd on õhtu ja Vahur puhkab väsitavast reisist. Meil on tegelikult veel 2 vaba päeva ja homme kavatseme järve äärde minna. Jõulude ajal on kõik majutuskohad kinni ja hinnad on laes, seepärast ei hakanud me 4-päevast reisi ette võtma. Ja autos ei viitsiks ka üle ühe öö magada.
Paljud töökaaslased ei sõitnud kuhugi jõuludel, vaid jäid hostelisse pidutsema, kuhu me küll minna ei viitsinud. Palju toredam on vabadel päevadel siitkandist eemale sõita ja rannapuhkust nautida. Kokkuvõttes oli väga-väga tore ja ilus jõulureis ja oleme õnnelikud, et avastasime enda jaoks nii mitu uut kohta siinkandis ja et delfiinipere end meile näitas :) Mul just meenus, et liivaluidetesse sõites seisis metsateel emu (lind), kes oli megasuur, minust pikem ja igatepidi suurem. Õnneks jooksis ta autot kuuldes metsa tagasi. Emusid on ka Austraalias hästi palju.

Kuumad tervitused teile külma ja lumisesse Eestisse ja ka mujale maailma!

 Jõulugrill tööl

Busselton

 Busseltoni 1,8 km pikkune muul

 Vaade muulilt rannale

 Mt Chudalup

 Salmon Beach

 Liivaluited

Kängur ja Inku

Cherryfestival

Eile toimus Manjimupis Cherryfestival, mis pidi hullult suur ja tähtis kohalik sündmus ja üritus olema. Meie jaoks oli see aga suhteliselt igav ja mõttetu, oleme vist harjunud suuremate üritustega :) 

Käisime natuke linnas ringi ja tegime vanade autodega pilte.

Nüüd enne jõule lähevad mitmed inimesed töölt ära, eile läksid meie maja inglased ära, lähevad jõuludeks Inglismaale ja kui Austraaliasse tagasi tulevad, reisivad. Päris kahju oli, elasime ja töötasime ju 3 kuud koos. Täna lähevad 2 saksa tüdrukut ära, kellega väga hästi läbi saime, varsti lähmegi tsau neile ütlema. Nii et homsest on tööl mitu uut inimest, päris harjumatu. Eks see ongi nii välismaal olles, et päris tihti pead uute sõpradega hüvasti jätma.

Eelmisel nädalal nägin tööl madu, tigersnake'i. Sõitsime just inglise tüdrukuga buggy'ga pausile, kui järsku oli meie ees umbes meetripikkune tume madu. Kui ta mootori häält kuulis, hakkas vaikselt end liigutama ja eemale minema. Päris hull ikka. Me ülemus püüdis üks päev 2 tigersnake kinni ja pidi nad ära tapma, kuna nad on ikka väga ohtlikud inimestele.

Ja meil on igast erinevaid imelikke ämblikke seal farmis, eriti tamarillo- ja kiivipuude vahel. Paneme ühe ämbliku pildi ka üles. Ma õppisin lõpuks traktoritega sõitmise ära, nii naljakas, aga polegi nii hirmus kui ma kartsin.

Muud hetkel midagi huvitavat ei olegi, täna on vaba päev ja lähme kängurisid ja emusid ühte kohta vaatama, eks siis pärast paneme pilte.

Soojad tervitused teile!

Inku

Lõpuks ometi.

Nii ammu pole blogi kirjutanud, et lausa piinlik lugu. Päevad, nädalad ja kuud mööduvad kiiresti ja kohe-kohe kolm kuud täis ning üritame lühida kokkuvõtte teha, mis toimund ja mis ees.
Endiselt oleme ja elame Pembertonis ja töötame avokaadofarmis. Töö on meeldiv ja konti ei murra, pigem üsna lebo. Teeme siin igasugu erinevaid töid, niiet kuigi tööpäevad on pikad siis aeg lendab kiiresti. Inimesed on samuti meeldivad ja sõbralikud, kaasaarvatud ülemused, kes meid päevast-päeva ka koguaeg millegipärast kiidavad, mis kohati tundub lausa naljakas ja veidi arusaamatu. Niiet patt oleks millegi üle kurta.
Plaanidest niipalju, et senikaua kui töö ära ei tüüta oleme ikka siin edasi. Kokku saame oma viisaga töötada ühes kohas max 6 kuud ja võimalik, et olemegi siin täpselt niikaua kui 6 kuud täis, ehk siis märtsi alguseni. Tundub küll pikk aeg ühes väikses maakohas olla, aga tingimused elamiseks on siin suurepärased ja tegelikult Austraalia mõistes oleme ikka väga tsiviliseeritud kohas, kus üsna palju teha ja ringi vaadata. Pealegi, jõulude ja aastavahetuse paiku tuleb tööl nagunii palju vabu päevi, kui saame puhata ja natuke ringi reisida, ning pärast seda oleks ainult 2 kuud veel töötada siin. Seda, mis siis hakkab juhtuma veel ette mõelda ei tea, aga kindlasti tahame veel kuskil ühe töökoha leida ennem kui Eestisse tagasi tuleme. Eks täpsemaid plaane hakkame paika panema jaanuaris-veebruaris, sest ei taha liiga varakult hakata plaane tegema, siis raske end tööle motiveerida ja hakkab juba ära kibelema.
Viimasel ajal on töö olnud ainult 5 päeva nädalas, mis tähendab, et olnud mahti ka nädalavahetustel natuke rohkem ringi käia. Eelmisel nädalavahetusel oli siin ühes kohalikus metsas ja järve ääres päris suur grillimine ja pidu. Kokku oli ca 50 inimest ja pidu kestis päris pikalt. Käisime siis ka ja päris kift oli. Päris värvikirev on see seljakotirändurite seltskond ja väga huvitav on kuulata inimeste erinevaid kogemusi ja lugusid. 
Eile käisime Bunbury linnas shoppamas, vahepeal andis arvuti saba ja ostsime omale uue korraliku läpaka, ja pärast seda sõitsime seitsme maa ja metsa taha lehmafarmi külla oma eestlastest sõpradele, kellega paar õlut jõime  ja muljeid vahetasime. Väga lõbus oli. Oli täiskuu öö ja pärast pimedas koju sõites elu looduses oli täies pöördes. Jänesed põldudel ja teeäärtes, suured sisalikud/varaanid ja maod sõiduteel ja loomulikult kaootiliselt hüplevad kängurud, kellest ühele pirakale äärepealt otsa sõitsime. Napilt saime pidama, kuigi korraks vist auto ninaga ka viimase sabale pihta saime, siis sõber jäi ilusti elama ja kepsles metsapoole. Pärast seda võtsime ikka kiiruse päris maha ja jõudsime õnnelikult koju. Kodus oli majakaaslastel väike istumine. Inglastele olid kodukamaralt sõbrad külla sõitnud, kellega siin siis nüüd maailmaasju arutati. Istusime siis ka seltskonnas ja võtsime mõned õlled enne kui voodisse magama vajusime. Oli ju meiejaoks juba ammu uneaeg, kell üksteist läbi :) 
Täna oli ka ilus päev ja käisime Pembertonis ringi hulkumas ja põrkasime kokku uute eestlastega, kes eelmisel nädalal meie farmi tööle tulid. Käisime siis üheskoos ka täna veel kohaliku järve ääres ja tegime natuke tutvust ja rääkisime, kes mis teinud jne.
Kokkuvõttes võib öelda, et praegu kõik hästi. Elame ja oleme ja vaatame ja mõtleme mis edasi. Eks hoiame teid ka kursis, kui miskit põnevat juhtub. Paar pilti ka allpool.

Inku ja ülemus tamarillosid korjamas.

Margaret River

Pembertoni karrimetsades

Farmielu..

Nädalake on jälle möödunud ja meil on vaba päev, kahjuks jälle vihmane. Sel nädalal ongi olnud halvad ilmad, peaaegu iga päev on natuke sadanud ja tuuline. Õnneks lubab ilmateade, et järgmisest nädalast läheb paremaks. Töötasime sel nädalal 5 päeva ja nüüd on 3 vaba päeva, kuna esmaspäev on siin riigipüha. Täna puhkame niisama, koristame ja võib-olla lähme jooksma. Homme tahaks minna kuhugi, aga kui vihma sajab, siis on vist mõttetu. Siis lähme lihtsalt linna poodi, muud selle ilmaga siin teha pole. Kui ilmad lähevad ilusaks ja soojaks, on siin üsna palju ilusaid kohti, kuhu minna.

Eelmisel laupäeval käisime Pembertonis peol. Algus läksime inglastest majakaaslastega hostelisse, kus olime paar tundi ja siis läksime ühte majja, kus siis põhipidu toimus. See oli nii naljakas, kõik tantsisid ja jõid ta hoovis. Enamus töökaaslasi oli seal ja oli ka meie jaoks võõrid inimesi, enamus kõik hostelist. Me ei jäänud väga kauaks, kuna tahtsime ööseks koju tulla ja Vahur oli seekord kaine juht. Täna toimub hostelis jälle pidu, aga arvame, et me vist jätame seekord vahele.

Töönädal möödus üsna kiiresti ja erinevaid töid tehes. Vahur pidi vahepeal traktoriga muru niitma, mullakotte tõstma, natuke masinaga avokaadosid korjama ja mõnda muud tööd tegema. Ka mina tegin igast erinevaid töid, nt istutasin avokaadokive mullakottidesse, siis pidin need kotid ämbritesse sättima jne. Kuna teeme nii paljusid erinevaid asju, siis möödub aeg üsna kiiresti ja veel ei ole tüdimust tulnud. Kui kiire aeg tuleb, siis peame kindlasti ka avokaadosid korjama minema. Sellel nädalal läks 7 inimest töölt ära ja järgmisest nädalast tuleb 10 inimest juurde. Nendest enamus on sakslased, aga ka paar eestlast. Me eestlastest majakaaslased lähevad järgmisest nädalast ära, nii et arvatavasti saame varsti uued inimesed oma majja.

Töönädala õhtud mööduvad ikka samamoodi, süüa tehes ja filme vaadates. Täna hommikul ärgates aknast välja vaadates nägime kolme känguru, nii armsad. Töölt saame avokaadosid koju võtta ja me maja ees kasvab sidruni- ja mandariinipuu. Nii et guacamole peaaegu tasuta käes;)

Tervitused teile sügisesse Eestisse!